Meie uulitsa head ja vead pildis Vol. 2

Nagu lubatud, tuleb eelmisele samanimelisele postitusele järg nüüd siit. Käisime Mait Arturiga mööda meie tänavat uuesti jalutamas ja tegime sel korral terve ringi ära. 2 tundi läks aega, et otsast otsa kõndida

Tänava selles otsas on kurje aiataguseid olendeid rohkem ja erisuguseid, kes kellega end kaitseb, eksole:

Ettevaatust, lõugav lõukoer!

Ettevaatust, lõbus püksikoer! Kusjuures, see pilt on minu meelest väravatel kõige levinum.

Ettevaatust, valvab kass!

Kupliga maja, nagu Araabias. Selles elab kindlasti mõni Mohammad. Uurisime
maja igast küljest ja lõpuks jõudsin järeldusele, et kupli all pole vist midagi
muud kui trepp katuseterrassile. Noh, maitse asi…

Veel elemente laiast maailmast – Jaapani stiili ka pisut.

Kuna Costa de la Calma on mägine linnake, siis võib selle ehituskunstis näha vahest huvitavaid nähtuseid. Vahest ei saa me ikka aru, kuidas nad 30-kraadise kalde all olevale mäenõlvale need majad ehitatud saavad. Aga näe, saavad. Sageli on tänavalt majja sissepääs ülemise korruse kaudu ja maja ise asub tänavast allpool (teisel pool tänavat tuleb samal ajal kõvasti ülespoole ronida, et ukseni jõuda).

Nutikas peremees on tänavalt koju jõudmiseks endale lifti ehitanud.

No ja miks ehitada parkla maja ette, kui ilmselgelt on lihtsam parkida näiteks
katusel? Sellest majast avaneb kindlalt miljonivaade!

Kui juba värav on säherdune, missugune siis veel peab olema maja selle taga?

Säherdune, nagu seal mäe otsas. Parema pildi saamiseks majale lähemale
ei pääsenud. Mania Grandiosa – selle mäe kunn olen mina! Ja veel – ma
kahtlustan, et värava juurest majani käib neil metroo (vahemaa
ca 0,5 km), sest värava kõrval oli miski putka, kust läks
uks mäe sisse. Ma ei imesta enam millegi üle. Missugused vaated
neist akendest avanevad, võite ise fantaseerida, kui vaatate
selle postituse viimaseid fotosid siia juurde.

Kohtasime ka eriti “rasvaseid” isendeid kaktustest. Parempoolse pikkus on ca 2,5m.

Sügisekuulutajad metsikud krookused on ninad välja pistnud.

Ja nüüd, ja nüüd, ja nüüd, ja nüüd – last, but not least – meie kodutänava nimivaated ehk siis ilusaimaist ilusaimad üksteise järel:

Taamal paistab naaberlinn Paguera ning selle taga on näha juppi Tramuntana mäestikust.

Maakera on tõesti ümmargune :p

Just selline valitud vaadetega meie kodutänav ongi. Saludos, abrazos y besos.

Ly

Eestis on ilus elada…

… ehk jutuke sellest, kuidas väliseestlane Floridast kolis Eestisse elama ning oma juuri otsima…

August
12.08 – Kolisime oma uude kodusse Eestis. Siin on nii ilus.
20.08 – Kõik on nii ilus. Ei suuda ära oodata aega mil saan lund näha.

Oktoober
14.10 – Eesti – kõige ilusam koht kogu maailmas. Lehtedel võib näha kõikvõimalikke värvide
kombinatsioone punaste ja oraanzide varjunditega.
21.10 – Läksin väiksele väljasõidule imeilusasse loodusesse linnast väljas ja nägin seal põtru. Nad on nii elegantsed. Kindlasti on nad kõige imelisemad loomad kogu maailmas. See siin peab olema paradiis. Oeh kuidas ma seda paika armastan.

November
11.11 – Algab põdrajahihooaeg. Ma ei suuda ette kujutada, et keegi tahaks tappa selliseid meeldivaid loomi. Loodan, et varsti tuleb lund. Mulle hirmsalt meeldib siin.
23.11 – Öösel sadas lund. Ärgates avastasin, et kõik on valge vaibaga kaetud. Kõik näeb välja nagu postkaardil. Läksime välja ja puhastasime trepi ning garaažitee. Mängisime lumesõda (mina võitsin). Kui lumesahk mööda sõitis, pidime garaažitee uuesti puhastama. Milline ilus koht. Ma armastan Eestit.
24.11 – Öösel sadas veel lund. Lumesahk ummistas jälle väljapääsu garaažist. Mulle meeldib siin.
25.11 – Veel lund. Ei saanud garaažist välja, ei saanud tööle. Siin on ilus, aga see kühveldamine hakkab ära tüütama. Kuradi lumesahk.

Detsember
22.12 – Veel seda valget jama. Mul on villid kätel ja selg on ka haige. Mulle tundub, et lumesahk peidab end senikaua nurga taga kuni ma oma kühveldasime lõpetan. Lollpea.
25.12 – “Merry **** Christmas!” Veel külma lund. Kui ma peaksin selle värdja kunagi kätte saama, kes lumesahka juhib, siis ma vannun, et tapan ta. Ma ei saa aru miks nad ei võiks rohkem soola teedele panna, et seda kuradi jääd ära sulatada.
27.12 – Veel seda valget s…tta läinud öösel. Olen kolm päeva toas kükitanud, välja arvatud lumekühveldamine garaažiteel peale lumesaha möödasõitu. Ei saa kuhugi minna, kuna auto jääb lumme kinni ja pealekauba on kuradi külm. Ilmatark ennustas, et veel kuni 30 cm lund võib täna öösel sadada. Kas teate mitu labidatäit on 30cm lund?
28.12 – See kuradi ilmatark eksis. Sadas hoopis terve meeter seda p…ska. Selline kogus ei sula kindlasti enne suve… Lumesahk jäi lumme kinni ja see värdjas tuli minu juurde ja palus, et ega ma ei saaks talle labidat laenata? Seletasin siis talle, et olen juba kuus labidat murdnud, loopides minema kogu seda lund, mida ta mu maja teele on lükanud. Ma peaaegu murdsin oma seitsmenda labida vastu tema lolli pead.

Jaanuar
04.01 – Lõpuks õnnestus majast välja saada. Läksin poodi toitu ostma ja üks kuradi põder jooksis teele ette. Kahju autol umbes 10 000.- Need kuradi värdjad tuleks maha lasta. Neid kuradeid on igal pool. Soovin, et kütid oleksid nad kõik novembris maha lasknud!

Mai
03.05 – Viisin auto linnas asuvasse töökotta. Lausa uskumatu kui ära roostetanud ta oli kogu sellest soolast, mis teedele laotati.
10.05 – Kolisin Floridasse. Ma ei saa aru, miks keegi täie mõistusega inimene peaks iialgi tahtma elada sellises jumala poolt hüljatud kohas nagu Eesti!

Pidin ennast surnuks naerma
Originaalallikas asub siin.

Päikest,
Meelis

14 Eurot

Nagu juba tavaks saanud, väisasin eile Esporlese turgu, et täiendada meie värskevarusid. Mulle see turg meeldib, sest ta on väike, seal pole kunagi hullunud rahvamassi ning müüdavad tooted pärinevad ümberkaudsetest taludest. Lisaks sellele on Esporlese turul veel üks oluline väärtus – seal müüdavad tooted on odavd. Ja naturaalsed.
Mul on tõeliselt kahju inimestest, kes peavad tarbima nädalaid konteinerites reisinud ning masstootmisest pool-toorelt kes-teab-mis-pritsungiga töödeldud puu-ning juurvilju kaubandus-kes-kusest täiesti ebamõistliku hinnaga ostma. Ning ei saa kunagi  teada, kuidas apelsin tegelikult maitseb.

Minu eilne turukorv maksis 14 eurot (kui veinid välja arvata). Selle eest sain ma:  3 suvikõrvitsat, suure kimbu rediseid, värsket peterselli, sidruneid, kilo apelsine, kilo tomateid, kilo ploome, ökomune ninig jääsalatit. Kõik kohalik värske kraam. 14 eurot teeb ca. 220 eeki. Ma ei tea täpselt, mida 220 eeki eest tänapäeval eestist saab, kuid kindel olen ma ühes – minu turukorvi sisu ilmselt küll mitte.
Veinisõprade närviajamiseks annan väikese vihje – omandatud keelekaste on 2006 aasta Merlot ( muideks – suht haruldane Mallorcal) ning pärineb minu kohalikust lemmikbodegasest nimega Santa Catarina mille pudel maksis aint 4 euri. Häbiväärselt madal hind nii kvalitseetse veini jaoks.

Inimesed olid turul rõõmsad ning mingit MASU,PESU,TÄPET,TÄPUT,PEPUT vms.pole näha – ei lähedal ega ka kaugel.

Peale üle-eilset tormi (mis traditsiooniliselt räsis ikka saare lõunaosa) on ilm jälle kenaks pööranud ja üllatas eile 26 soojakraadiga – sai aias rahulikult nokitseda ning õhtul rõdul  veini nautida.

Seniks ikka päikest, mis muud.
Meelis

Meie uulitsa head ja vead pildis

Ühel kenal päeval lapsega meie kodutänavale jalutama minnes pakkisin kaasa ka fotokaamera, et jäädvustada seda, mis silmale ette jääb. Vaateid jagus nii ilusaid (nagu tänava nimigi kõlavalt lubab – Calle de la Bella Vista) kui veidrikke ning jalutajat hämmingusse ajavaid.

Sügiseselt ilusad vaatepildid algasid meie hommikukasteses koduõues:

Meie hibiskus (Eestis tuntud ka kui toakask – ilmselgelt oleks siin selle nime
kasutamine eksitav tunneb end uues majas tõeliselt suurepäraliselt,
tal pole iialgi varem nii palju nii suuri õisi olnud.

Eelmistest jõuludest pärit jõulutäht, mis elas puudevilus üle ka kuuma suve,
täna märkasin, et 1 ülemistest lehtedest hakkab punakaks värvuma – ajeeeee

Jubeilusat värvi tundmata nimega õitsev põõsas. Õnneks on neid põõsaid me
aias rohkem kui kolm kindlasti.

Peaaegu et tänava nimivaade. Tegelt on nimivaade seal, kus me iga külalisega
koos pilti käime tegemas. Kes siin käinud on, teavad.

Veel üks bella vista merele.

Kitarrifänni kodu. Tegelt on siit tänavalt veel igasugu kiiksuga finesse leida.
Nt 9 erineva kuju ja suurusega peeglit ühe maja esiukse kõrvalt ja täielik
segasummasuvila, mis on totaalselt üledekoreeritud ja mille aias pole astumise
ega istumise kohta, aga see-eest võid käia katusel, kuhu on pandud astumiseks spets-plaadid.

Igaühel oma maitse. Naabrid on vist erineva pikkusega ka noh, et üht kõrgustki
ei suutnud hoida. Arva ära, missugune postkast pandi seinale esimesena…

Uks eikuhugi. Tegelt on see selle maja värav, mille katus paistab alt,
uksest vasakult. Väravast ukseni on megapikk ja megajärsk trepp. Seal majas
käib ilmselt alati võitlus, kes prügi välja viima ei peaks…

Vankriga liikujate dilemma. Neid dilemmasid on terve tänav tihedalt täis.

Vankriga jalutajate takistussõit: Hispaania Kuninglik Post on heaks arvanud
ennast just sinna positsioneerida. Mine kust tahad – võsast või riski  astuda
tiheda liiklusega tänavale.

Ma ei oska enam mitte midagi öelda.

Kui me MA-ga teise tänava otsa kunagi kõndima satume, siis jäädvustame sealset iluolu ka kindlasti. Seniks aga ikka teile sügiskaamosesse peotäis päikest!

Ly

Täiuslik pealelõuna

Vahemerise päikese sees
tuhmkollane nagu me elutoa sein
istun diivanil
ja täidan oma õnnekujutelma.
Vaadates mu kõrval magavat poega
loen hõrku Ehinat.
Tassitäis kama maitseb eriti hea.
Siin ja praegu ongi parim.